Nädal 14: Andmeturve

 INIMESED. That's right, tänase teemaga alustame järeldusest. Inimesed on selle blogi autori meelest absoluutselt kõige suurem turvaoht igale süsteemile, olgu see kas sinu andmebaasid, salvestatud paroolid ja kõike muud. Ja ma ei räägi mitte ühest müsteerilisest hackermanist kes midagi tuksi keerab, vaid sinu enda lähedased, kolleegid, usaldatud privileegidega inimesed, kes otsustavad ühel ilusal lõunal terve ettevõtte super secret serveri aadressid ja paroolid paberile kirjutada ja siis selle enda laua peale jätta, kus kõik ikka ilusti näeksid.

Aga täna ma teen väikese kallaku põhiteemast. Rääkides siis turbest, ohtudes, ja turvaohtlikest inimestest, ma pigem tahaks natuke kirjutada ja enda arvamusi avaldada sellest, kuidas ja kui palju lapsed/teismelised võiksid interneti kasutada nii, et vanemate rahakotid ja lapse vaimne tervislikkus säiliks. Seos on ikkagi ohutus ja turve, aga võibolla mitte täpselt nii, nagu selle nädala teema ette näitas.

Igatahes. Kui mina olin tatt, mulle anti täismahus lauaarvuti. Ega keegi mind ei kontrollinud ka, mida sellega tegin, nii et kõik, mida ma internetist tunnen ja mõistan, olen ise õppinud, läbi halva ja hea. Jah, olen trojaneid alla laadinud. Jah, üritasin ükskord YouTube staariks saada. Jah, olen räigelt solvatud saanud võõraste täiskasvanute poolt, kellele selline asi nalja pakub. Isegi tookord varastasin enda emalt öösel krediitkaardi, kuna ma tahtsin nii väga Runescape'i membershipi proovida.

Kui tagasi mõelda, oleks iga asi saanud lõppeda peaaegu katastroofiga. Mis siis, kui keegi oleks mind, noort muljetavaldatav last, moosinud? Mingi nigeeria prints tahab mulle jahti osta?! No unustagem see $15 Runescape, võta lihtsalt kõik minu vanemate finantsid endale!

Jah, ma olin maailma suurim turvarisk enda perele. Õnneks midagi nii hullu kunagi ei juhtunud. Niisiis, kui mina oleks isa:

Tehnoloogia

Igal juhul oleks igal elektroonikal minu kodus antiviirused peal, võrgustik tulemüüri taga. Kui ma peaks enda lapsele mingi nutiseadme ostma, siis ilmselt teatud vanuseni ma lubaks tal külastada ainult whitelistitud veebilehti. Asjad nagu YouTube Kids ikkagist ei ole usaldusväärsed; kui seda teemat uurida, siis inimesed laevad sinna üsnagi rõvedat kraami üles mis "tehniliselt" on lubatud. Siin pole mingit hõbedast võtit või kuldset lahendust: ma ise hoiaks füüsiliselt silma peal, missugust meediat minu laps tarbib. Ise väiksena juba teisel nädalal oma arvutiga avastasin 4chani, nii et ei aitäh, mängiks pigem türanni kui lasta enda lapsel mingist august alla ronida.

 Koolitus ja reeglid

 Ma ei toeta tänast trendi, et nutilahendusi kasutatakse selleks ära, et laps oleks 24/7 meelelahutatud. !!NB EKSTREEME ARVAMUS AHEAD!!: need lapsevanemad, kes lubavad enda lapsel nutisõltuvusse langeda (meeldetuletus: nutiseadmed on tõhusad dopamiinivabrikud noore lapse ajule), et laps neid vähem tüütaks, on lihtsalt laisad ja, paraku, äärmiselt hooletud. Ise olin jõhkras nutisõltuvuses, mille tagajärjed olid karmid. Pidin parasjagu enda aju ümber programmeerima, et sellest pääseda ja mingit motivatsiooni leida teha asju, mis ei anna koheselt naudingut. Nutiseadmeid ma siiski lubaks enda lapsel kasutada, lihtsalt, et nad saaksid sellega harjuda; pärast elus nad niikuinii elavad nendes, aga vähemalt siis kaine mõistusega. Ja isegi kui ma ei lubaks enda kodus internetis olla, nad siiski teeksid seda väljaspool minu maja, koolis näiteks.

Teismelisele ma teeks reaalse koolituse internetist, enne kui nende esimese nutitelefoni nende kätte annan. Kõik nõuanded laoks lauale: ära usalda kedagi, ära usalda midagi, ja jäta meelde, et kõik, mida sa endast üles laed, jääb sinna IGAVESEKS. Jagaks enda horror lugusid, et natuke minu vigadest õppida. Sotsiaalmeediaga piirdu ainult lähedaste suhtes - eriti, kui mul tütar peaks olema. Sellist nalja nagu vahest näha praegu on, et mingi 15-aastased noored tüdrukud laevad endast bikiinifotosi avalikult Instagrami üles, ei läheks minuga isegi kõne alla. Ma olen väga teadlik sellest, missugused inimesed neid vaadata võivad. Aga peale selle, mingit whitelist-laadset süsteemi enam ei kasutaks. Teimelise vastu peaks ikka austust näitama. Siiski annaks neile teada, et kui üldse mingi mure või kahtlus on, võivad alati minu poole pöörduda, ja et internet võib olla palju ohtlikum koht, kui paljud arvavad.

Teismelisele ma tegelikult ei sätestaks vist "ajapiiranguid" kui niivõrd - endal mobiiltelefon kogu aeg kaasas niikuinii. Ma pigem motiveeriks last midagi produktiivsemat tegema. Ostaks näiteks kitarri neile, las liituvad mingi klubiga. See retoorika ka, et lihtsalt öelda lapsele "krt ära passi arvutis, mine õue" ei tööta. No mida nad seal õues siis teevad? Vahivad taevast ja katsuvad muru? See on lapsevanema kohustus anda neile midagi, mille kallal nopitseda ja ennast arendada.

 

Seoses rahaga - ütleksin, et kui tahab mingit netiostu teha, siis antku mulle lihtsalt teada ja ma vaatan asja ise üle. Teeks kiirkursuse, kuidas ja mis tingimustel netiostud tavaliselt ikka käivad. (Read: läbi mingi usaldatud vahemehe või otsene ülekanne arve puhul, mitte, et see ulmeline nigeeria prints tahab sinu kolme numbrit kaardi tagant.)

 

 

Footnote õppejõule: vabandan, et kogu aeg neid blogisi viimasel minutil üles laen. Ma kuidagi väga peenelt üritan õppetööd, oma töökohta ja ümber kolimist ajaliselt tasakaalustada nii, et terve minu elu kokku ei laguneks. Olete väga tubli olnud!