Nädal 3: traditsionaalne vs digitaalne meedia

 On keeruline leida valdkonda, mida interneti saabumine rahva kasutusse pole mõjutanud. Ilmselt kõige kasutatum digitaalne haru; ala, mille nimel puutuvad inimesed kõige rohkem oma nutitelefonidega kokku, on meedia ja kõik, mis sellega ka kaasneb. Facebook, Instagram, Snapchat, ajaveebid, reaalajas suhtlemine; loetelu on parasjaolt lõpmatult pikk.

Kui vaadata aega tagasi ainult 40, 30, 20 aastat - mis on kõige rohkem muutunud? Esialgselt tundub nagu kättesaadavus. Kui oli soov uudiseid lugeda ja (eelmise) päevaga põhjalikumalt kursis olla, pidi ootama tellitud ajalehe tänast saabumist. Järgmine valik oli näiteks raadio või telekas, mida pidi eraldi ostma ja õigel ajal eetrit kuulama/vaatama.

Modernselt on tegelikult vaja ainult üht tüüpi riistvara: nutitelefoni. Nutitelefonist saab lugeda digitaalseid artikleid misiganes väljaandelt ja misiganes kellaajal, raadiot saab kuulata ja telekanalitel on üldjuhul ka implementeeritud digitaalse otseülekande võimalus. Lisaks sellele on kohale saabunud ka uut tüüpi meediat ja täielik vabadus seda tarbida: alternatiivne meedia; see tähendab näiteks iga-hommikust videot mingilt YouTube kanalilt, kelle omanik on täiesti tavapärane inimene ja kes ei ole kellegi otseses käsutuses ning on enda formaadi/sisujaotuse ise loonud. Isegi raamatud on digitaalpilvesse jõudnud audiobook meetmel. Kõik need tehnoloogilised uuendused tunduvad inimestele mugavamad kui nende traditsionaalsed vastased, ja seda on näha:


 Ameerika Ühendriikide rahva keskmine ajajaotus päevas digitaalsele vs traditsionaalsele meediale (ajaleht, teler, raamat, raadio...)


See ei ole saladus, et tänapäeval digitaalne meedia trumpab traditsionaalset - eriti noorte seas. Aga kättesaadavuse rohkus on tegelikult traditsionaalsele meediale ka kasulik olnud, kuna üks asi mis väljaannetel ja stuudiotel üle pika aja üles ehitatud on rahva usaldus informatsiooniga.
 
Ilmselt on väga paljud juba kokku puutunud korrektse info leidmise piinadega, kui on äsja toimunud sündmus. Digitaalne meedia on kättesaadav - kohe nii kättesaadav, et kui püstitad mingi probleemi nagu "1+1" siis leidub vastuseid nagu "2", "15", "kartul" ja "√-1". Digitaalselt vastuse leidmine üldjuhul vajab mingisugust ristkontrolli, ja ratsionaalsed inimesed ise mõistavad, et nad ei ole selleks alati võimelised.

Kättesaadavus on traditsionaalse meedia kasuks või hävituseks. Seda usaldust/järjepidevust, mida on aastatega liivatera haaval ehitatud, on vaja säilitada. Digitaalset meediat saab üldjuhul kirjeldada kui kaootiline, ja inimesed on hea meelega nõus sellest vahest ka pausi tegema.

Jagan ka enda poolt kolm lemmikut alternatiivse meedia väljundit, mis käsitlevad filosoofiat, hüpoteetilisi olukordi ja ajaloolist analüüsi:
 

 

 Kasutatud allikad

https://www.statista.com/statistics/565628/time-spent-digital-traditional-media-usa/ 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Nädal 7: Litsentsid; copyleft

Kujutis
 Intellektuaalomandi sfääris on ( mitte )kaitsete ja ( mitte )litsentside valik suur ja lai ning võib ühe noore up-and-coming tarkvaraarendaja jaoks pea pöörlema panna. Sellegipoolest on intellektuaalomandi teemaatika midagi, millest võiks vähemalt lühikokkuvõtte lugeda. Pigem enne kui pärast - kuna, kui peaks võtma osa nt vabavara/avatud lähtekoodiga arengust ( kas enda või teise projekti kallal ), et siis ei tekiks mingeid ootamatuid üllatusi, arusaamatusi või riivatud tundeid.   Kuhu ma tahan, et see lähtekood jõuaks on ilmselt küsimus, mida progeja peaks enda käest kõigepealt küsima. Vastavalt sellele tuleb siis valida endale litsents, ja meie kõige õnneks, on üks väga kasulik veebileht selle abistamiseks:  https://choosealicense.com/ Selle blogi eesmärgina vaatame korraks üle copyleft litsentsid ja miks nad erinevad copyright omadest. Lühidalt: kui copyright eesmärk on autorit kaitsta, siis copyleft eesmärk on tegelikult loomingut kaitsta. Ehk siis, copyleft litsensid lub
Lisateave

Nädal 10: Eric S. Raymond "Kuidas saada häkkeriks"

 Ühe asja peab kohe algul selgeks tegema - "häkker" nii Raymondi kui ka selles artikliks ei tähenda noorukit, kes on äsja avastanud Kali Linuxi või ostis endale $30 eest booteri ja on nüüd valmis kurja tegema. Pigem vastupidi - Raymond kirjeldab "häkkerit" kui asjaarmastajana ; loova ja intelligentse inimesena, kellel on sisemine tahe enda hobist nii palju osa võtta, kui võimalik, ja selle piire laiendada.. ..mis ausalt öeldes tekitab minu jaoks segadust; tundub nagu veits jabur semantika. Raymond kirjeldab selle termini ajalugu ja seletab, kuidas "häkker" loodi juba ARPANETi ajastul ja selle tähendus oli tollel ajal nii nagu üleval kirjeldatud. Olgu, aga sõnad ja nende definitsioonid ju muutuvad. Inimesed pigem tunnevad "häkkerit" kui tarkvara kurjategijana - vähemalt niimodi kajastatakse seda kogu aeg, igal pool (meedias). Inimesed, kes seavad uusi piire tarkvaras tuntakse lihtsalt kui arendajatena või teadlastena. Raymond veel laiendab termin
Lisateave

Nädal 12: Disain tarkvaras

Kujutis
Spotify platvormi kiidetakse lihtsa kasutamise nimel, ja ise olen sellega täielikul nõusolekul. Leht kasutab taustana ühtset, pimedamat, värvitooni. Ülemine taustavärv valib leht algoritmiliselt: kui mingi album/laul on valitud, võtab Spotify selle teose pildi keskmise värvitooni ja teeb selle ka enda taustaks. Antud värv siis sujuvalt muutub üle ülejäänud lehe mustaks, mis annab kogemusele aesteetilise mõju. Spotify'l on kaks ülesannet: muusikat mängida ja muusikat otsida, ja nende rakendusel kõik antud info ongi otseselt nendega seoses. Midagi ei ole paigast ära ja kõik on mugavalt ette antud: enim mängitud/rakenduse poolt soovitatud albumid on kohe keskel ja laialt esile toodud, vasakult saab valida enda esitusloendeid, all on juhtnupud. Spotify front-end arendajad on teinud kindlaks, et nende rakendusel ei saaks ära eksida ja et esimesel kasutusel saaks võimalikult mugavalt sisse elada ja tegevused ära õppida. Abstraktsust Spotify'l peaaegu ei olegi: ainult juhtnupud on ilm
Lisateave